kihtide. Ärajuhtitud elektronidest jäävad järele augud, mis tuleb täita elektronidega emiteerivas kihis. Augus hüppavad emiteerivasse kihti, kus täidetakse elektronidega. Elektron täidab augu minnes kõrgemalt energiatasemelt madalamale. Vabaneb footon energiat, mille hulk määrab värvuse. OLED võrreldes LCD tehnoloogiaga on parem: sobib õhukeste ekraanide valmistamiseks, sest eraldab ise valgust ja puudub taustavalguse vajadus, OLED-tehnoloogia on väga kiire seega saab skaneerida suure sagedusega ekraani, lai vaatenurk, võimalik valmistada painduvale alusele ehk nt kokkurullitav ekraan, valmistamise tehnoloogia on suhteliselt lihtne, must on hea kvaliteediga; puudused: OLED-elemendid kaotavad suhteliselt kiiresti oma valguse eraldamise võime, LCD-l on see aeg pikem, kõrge hind, värvide balansiga raske, sest sinise valguse heledus kahaneb kiirelt, veekahjustused
Spiraalid koos järgmise polarisatsioonifiltriga muudavad valguse tugevust(spiraalid mõjutavad polaarsust). Iga piksel koosneb alampikslist. Neid on kolm, sinine, punane ja roheline, Vastavalt sellele, kui tugevasti alampikselt helendab(mis on polaarsusega määratud) moodustub pikslile värv. Algusaegadel olid LCD kurvarid aeglase reageerimisajaga ja suhteliselt kehva pildiga. Nüüd on need vead parandatud. Ainus mida kurdetakse on, see et võtavad rohkem voolu kui LED kuvarid ja seda taustavalguse pärast. WTF klubile: http://www.youtube.com/watch?v=k7xGQKpQAWw Plasma ekraanid Selle asemel et kasutada kristalle mis muudavad valguse polaarusust on plasmaerkaanides pikslisuurused gaasikapslid, mis helendavad kui neile voolu anda. Plasmaekraanid koosnevad kolmest kihist. Tagumine ja pealmine on läbipaistvad eletrijuhtidest liinid ning nende vahel on aukudega isolatsioonimaterjalist kiht. Augud täidetakse argooni-neoorini gaasiseguga. Mõjutades neid
annaabi.ee 
