Kommunikatsioon kui riigivõimu ja rahva sõber ning vaenlane
Need, kes saavad nimetatud
hüvedest suurema jao, on eliit, ülejäänud aga mass.» (Palmaru 2003:42)
Demograatlikus, eriti aga bürokaatlikus ühiskonnas sõltumata riigikorra täpsest
nüansirikkusest ja võimunurkade teravusastmest räägitakse tavavõimu, riigivõimu,
võimutsejate valguses ka neljandast võimust ehk meediavõimust. Liites kommunikatsiooni ja
võimu teistpidi kokku, on mõistetav, et planeeritud, hästi organiseeritud, ette kavatsetud ja
taustauuringutega teadlikuks muudetud kommunikatsioon võib teist pidi ka võimu nõrgestada,
kõigutada või lausa kukutada.
See on delikaatne suhe nii kommunikatsiooni kui võimu suhe. See on kommunikatsiooni ja
võimu endavaheline delikaatne suhe. Kumbki ei ole ju tegelikult võimukam, ei
kommunikatsioon oma sadade lähenemiste ja uskumuste või praktikatega, ega ka võim,
demokraatlik või autoritaarne.
«Kodanike osalemine avaliku võimu otsuste tegemises on vajalik selleks, et sünniksid