Artur Alliksaar
sel ööl on suure täitumise jumi.
Sus süttin, uuestisünni sametöö
su kõigi saladuste maitsmisjanus,
mis sest, et süda homme tumeraskelt lööb
ja kahetseb, et leegitsedes anus.
Me igas süleluses uueks saav
on rõõm, kui poleks talle üldse piiri.
6
Su suu veel eile valutanud haav
on täna tulvil naeru purpurkiiri.
Su huultelt viimse tilgani joon mee
ses unelmate nõtkes viigisalus,
kui poleks me taunitute teel,
kus vaevus rännatakse vermeisjalu.
Su embus on kui lihatund legend,
kaks kirge ühtub suudluste ekstaasis.
Julm aeg on alistanud end,
me sees ja ümber kõik on leek ja lend,
mis noorusunenägudest me juurde naasis.
7
Üks hommik äkki vilu…
Las laskuda me päikestele pilved.
Ei enam kaunimaks neid häilita.
On siiski kahju, et me armu ilmet
aeg loomutruuduses ei säilita.
Veel hirmsamad kui lausa halvad päevad
annaabi.ee 
