vastandas ta lõpmatult jagatava elemendi mõiste, mis annab tunnistust tolle aja matemaatikas üha rohkem eluõigust võitvate lõpmatult väikeste osade uurimise võtete ja meetodite vaieldamatust mõjust. Hiljem Pascal arendas ja konkretiseeris dialektilisi ideid "Mõtetes". Kui Pascal kõneles "lõpmatust sfäärist, mille keskpaik asub kõikjal ja mille piirjoont ei ole kuskil", siis kasutas ta kuulsat kujundid, mis pärineb Plotinoselt ja mille keskajal võtsid omaks Eriugena, Eckhart, Tauler jt. Ning mida renessanssiajastul kasutas oma loomingus Nicolaus Cusanus. Allikaviite puudumise tõttu peetakse seda kuulsaks Pascali kujundiks. Sellegipoolest võlgneb uue aja filosoofia universumi lõpmatuse idee levitamise eest Pascalile sama palju tänu kui Nicolaus Cusanusele. Lõpmatu universumiga võrreldes tundus Pascalile kogu nähtav maailm "tähelepandamatu kaarekesena": lõpmatuse juuresolekul lõplik otsekui hääbub, kuigi ei muutu nulliks. Isegi väga