Eesti kui sotsiaalne riik
Üks tuba oli täiesti lage,
üksikud määrdunud riideesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva
olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud
viimati laulva revolutsiooni ajal. Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle
kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja
ümbrus. Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene. Mõlemad olid
riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta,
põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided magamiseks ja päeval
liikumiseks. Seni kuni minu assistendid "isa" peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi
elunatukesi. Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles
elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha
annaabi.ee 
