Tõde ja Õigus II Terve tekst
Seal viis Tigapuu ta
käsikaudu kuhugi voodile istuma ja pani talle mingisuguse pehme asja põlvile.
,,Katsu seda, kas aimad, mis see on," ütles ta. ,,Eks ole pehme. Ja katsu veel seda, tunned!
Nagu siid! Ja katsu, kui raske. Tähendab -- pehme ja raske. Üle kolme naela. Ja puhas nopitud
sulg, selge udu, minu rikka onu kink. Vähemalt paar rubla väärt. Ja tekk oma poolteist, alla seda
ei saa juuditurultki. Kui neid läheks müüma, siis maksaks neist iga tatargj kolm ja pool. Kolm
aga ilmtingimata. Kuid mina ei mõtlegi neid selle hinna eest müüa. Ma ei müü neid ülepea mitte,
sest mis ütleks onu, kui ta kuuleks, et mina olen tema kalli kingi müünud mõne juudile või
tatarile. Nii et müügist ei või siin juttugi olla. Sest ega ma ogar ole, et ma niisukesi asju,
niisukest varandust lähen kolme, nelja rubla eest müüma. Ütle nüüd isegi, mis saan ma selle
raha eest asemele? Mitte kui midagi