Soolisest ebavõrdsusest ning võrdõiguslikkuse seadusest
süüdistatakse ikka eelkõige iseennast. Ja kui naine saab mehega võrreldes sama töö
eest vähem palka, siis võib naine vaid arvata, et küllap ta lihtsalt ei ole väärt
kõrgemat palka. Naise (aga üldse eesti inimese) mõttevool areneb sealjuures edasi:
kui veelgi pingutan, küllap siis saan ka parema palga. Sellises lootuses võivadki nad
ilmselt kõrgemast palganumbrist unistama jääda. Naised on harjunud/leppinud
madalama tasutatusega ja tööandatel ei tule ilma konkreetse naiste signaalita
mõttessegi, et naiste palk peaks olema võrdne meeste omaga. Selline on minu
meelest tüüpnäide Eesti inimese alalhoidlikkusest ja kannatajameelest, kes arvab , et
külll olukord paraneb kui aga ise ennast muudan. Tithipeale lahenebki asi, kuna
naisel harjub oma allasurutusega, ega oskagi midagi paremat tahta. Kui aga pole
enam soove, pole ka probleemi.
Et soolise võrdõiguslikkuse ideed laiade rahvamassideni tuua selleks ongi vaja
annaabi.ee 
