A.dumas Kolm musketäri terve raamat
mingi naisekuju varju.
Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see oli tema
tasu, ta langes põlvili, haaras käe ja surus aupaklikult oma huuled võrratule käeseljale,
siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta ära tundis sõrmuse.
Otsekohe sulgus uks ja d'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
D'Artagnan pani sõrmuse sõrme ja ootas edasi. Oli ilmne, et sellega polnud asi
lõppenud. Tema andumuse eest oli tasutud, nüüd pidi tasutama armastuse eest. Liiatigi,
pidu alles algas, kuigi ballett oli lõppenud, õhtusöök pidi olema kell kolm ja Saint-Jeani
kiriku kell oli juba mõne aja eest kolmveerand kolm löönud.
240
Tõepoolest vaibus häältesumin kõrvaltoas vähehaaval ja kaugenes lõpuks hoopis. Siis
avanes ruumi uks, kus d'Artagnan viibis, ja proua Bonacieux tõttas sisse.
«Teie! Lõpuks ometi!» hüüdis d'Artagnan.
«Tasa!» ütles noor naine, oma sõrme noormehe huultele pannes. «Tasa! Ja lahkuge