klassijuhataja, hallis saterkuues range, karihiirenäoga väike mehike. Ta oli umbes sama kasvu nagu allohvitser Himmelstoss.“ -Kantorek oli väga tundeline, Himmelstoss aga rohkem märatseja tüüpi. „säärastel pedagoogidel on tunded sageli vestitaskus käepärast ja otsemaid võtta ning nad jagavad neid ka tundide kaupa välja.“ „Ühel pühapäeval, kui me Kropiga kahekesi barakklaagris pika ridva otsa käimlaämbreid üle kasarmuõue tassisime ja Himmelstoss- säravpuhtaks klanitud ja linnaminekuks valmis – parajasti meist mööda patseeris, meie ette seisma jäi ja küsis, kuidas see tööots meile meeldib, teesklesime tagajärgedest hoolimata komistamist ja kallasime talle ämbritäie jalgadele. Ta märatses, aga mõõt sai täis“ - Kantorek oli vahest posite vastu sõbralik isegi kui keegi neist vastas ülbelt. Seevastu Himmelstoss polnud kunagi sõbralik, veel enam kui keegi oli üleolev
Jim tahtis kõhe me asjad sisse tuua, aga ma ütlesin, et alatine üles- ja allaronimine poleks ka midagi väärt. Jim ütles, kui paat oleks heasse kohta peidetud ja kõik me asjad koopas, siis võiksime ruttu sinna peitu minna, kui keegi saarele tuleks, ja keegi ei leiaks meid ilma koerteta. Peale selle, ütles ta, olid väikesed linnud öelnud, et hakkab sadama, -- ja kas ma tahaksin, et asjad saavad märjaks? Niisiis läksime tagasi, võtsime paadi, sõudsime koopa lähedale ja tassisime kõik asjad sinna üles. Siis otsisime lähedalt tihedate pajude vahelt koha, kuhu paadi peitsime. Võtsime kalad õngede otsast ja lasksime õnged jälle sisse; siis hakkasime süüa tegema. Koopasuu oli nii suur, et sinna oleks võinud vaadi sisse veeretada; süü kõrvalt oli põrand pisut kõrgem ja sile; sinna oli hea tuld teha. Tegime siis sinna tule ja keetsime süüa. Oma vaibad laotasime maha põrandariieteks ja sõime nende peal lõunat. Kõik muud
annaabi.ee 
