Koolielu tänapäeval ja vanasti
Enamasti olid
lapsed ikka korralikud, suur asi oli see, kui keegi märkusegi sai. Üleval saalis räägiti ka muud
kooli elu puudutavatest küsimustest.
Vanemate klasside tüdrukud, kellel olid patsid, nagu kõigil tüdrukutel ikka, lõikasid omale
ükskord tukad ette. Nad häbenesid tukki ning kammisid need patside peale, et tukad välja ei
paistaks. Kooli direktor oli pahane sellise eputamise pärast ning pilkas tüdrukuid. Ta kutsus
nad klassi ette, võttis taskukammi, kammis kõigile tukad silme ette ja küsis:" Noh, poisid, kas
nüüd on tüdrukud ilusamad?" Poisid ei kommenteerinud. See tähendab, et eputamist ei
seeditud.
Kui Suuremõisa seitsmeklassiline kool läbi sai(aastal 1962), läks vanaema Käina tagasi. Seal
oli nii, et koolisööklas tuli käia rivistatult, klasside kaupa, söömas. Tagasi tulekul rivistust ei
olnud, kui olid söönud, võisid tagasi minna. Koolis oli üsna vähe ruumi, vahetunni
veetmisruumid olid väga väikesed