Metsade sääst
selgitama metsmesinduse jälgi, õnnestus tal leida peamiselt Kagu-Eestist 11 õõnsat
mändi, kus veel hiljaaegu oli mesilasi peetud nii nagu sajandeid tagasi.
1939. aastal ilmunud monograafias "Metsmesindus" kirjeldab F. Linnus
üksikasjalikult andmeid vanadest võtetest ja tööriistadest, mille kohta tal õnnestus
andmeid koguda. Mõnikord asusid mesilased looduslikes puuõõnsustes, kuid enamasti
olid õõnsused inimese tehtud. Mõnel omanikul võis olla metsas sadu mesipuid.
Tarupuuks valiti kõige sagedamini vana tugev mänd, harvematel juhtudel kuusk või
tamm. Puutüvesse raiuti kõverateralise tarutuuraga 3-6 meetri kõrgusele 1 meetri
kõrgune pesaruum. Lõunakaare paiknev suuauk kaeti 2-3 suulauaga, millesse jäeti
lennuava. Suuaugu ümber löödi raudkonkse või riputati puutõlv, et karud ligi ei
pääseks. Hõlbustamaks tarupuude jälgimist, püüti õõsi teha võimalikult lähestikku
asuvatele puudele
annaabi.ee 
