haldusjaotus-Liivi- ja Eestimaa kubermangud. Eestimaa jagunes Harju-, Lääne-, Viru- ja Järvamaaks. Liivimaa jagunes Saaremaa, Lõuna- Eesti ja Põhja-Läti. Lõuna-Eesti jagunes Pärnu- ja Tartumaaks. maariik-Landesstaat, Rüütelkondade ja nende ulatuslike võimupiiride tunnustamise tagajärjel 17. saj keskpaigaks maariik. Eesti- ja Liivimaa aadlike omavalitsus.Eesti- ja Liivimaa aadlike moodustatud rüütelkonnad, mille alaliselt tegutsevaks organiks ehk omavalituseks maanõunike kolleegium. konsistoorium-Eesti- ja Liivimaal moodustatud kiriku kõrgeim valitsemis- ja juhtimisorgan. Eestimaal etteotsa piiskop, Liivimaal etteotsa kindralsuperintendent.
2) Läänemaa ja saared kuulusid valdavalt Saare-Lääne piiskopkonnale. 3) Ordu sai endale Jäva ning väikese osa saartest ja Läänemaast. Pärast Liivi sõda kuulusid lõunaeesti alad Poola ja põhjaeesti alad Rootsi alla. Alates 17. saj. (Rootsi aeg) moodustas põhjapoolne Eesti Eestimaa kubermangu (Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa) ja lõunapoolne kuulus Liivimaa kubermangu koosseisu, mis ühendas kogu lõunapoolse Eesti ala Tartumaaks ja Pärnumaaks. 18. sajandil eraldati Pärnumaast Viljandimaa ja Tartumaast Võrumaa. Sellina jaotus püsis 20. sajandini. Lõunaeesti murdealadega kuulusid administratiivselt kokku alad, kus kõneldakse südaeesti murdeid: idamurret, keskmurde Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa murrakuid ning läänemurde Pärnumaa lõunaosa murrakuid. · Tugevaks murdepiiride kinnistajaks oli eestlaste sajandeid kestnud piiratud liikumisvabadus. 14.-16. saj
annaabi.ee 
