Eepos "Kalevipoeg"
tema hingamine puhus laeva lainetele.
Purjetatakse põhja poole, kus kõva külm ja virmalised. Jõutakse penisabaliste maale, mille
asukatel on poolest saati koera kehad ja sabad taga. Näost on nagu inimesed, tempude poolest
tondilised. Penilased ei lasknud mehi maale. Kalevipoeg kargas penilasi pillutama ja tappis
neid hulganisti. Tema hobune saab hukka, tahab maid segi künda.
Sealtmaalt tark püüab Kalevipoega taltsutada: miks ta võõra maa rahvast läks hävitama. Nii ei
saa ju tarkuseteed käia. Kalevipoeg kahetseb ja palub Ukult maale õnnistust. Tark on tema
sõnadega rahul ja lubab näidata teed kaugemale. Ilma otsa pole ometi, kodune kaaren on
juhatanud teed allilma. Kalevipoeg otsustab tagasi lõuna poole käänata.
Kalevipoeg tunnistab, et on tühja tuult tallanud, ometi ka targemaks saanud: Kahetsusta, kulla
vennad, käigist ei või kasvaneda! Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb
tarkust tunnistada. Ta tunnistab, et suurel ilmal otsa ei olegi