Vabadusvõitlus
tundsid metsarohtusid ja lihtsamaid ravivõtteid ning olid muistses ühiskonnas
arstirollis.
Vanad eestlased ohverdasid loodusjõududele loomi, sööki ja jooki, raha, muid
esemeid ja eriti tähtsatel juhtudel inimesi.
Loodusjõude austati pühades hiites, küngastel, järvede, jõgede ning allikate ääres.
Pühadeks puudeks olid eriti tammed ja pärnad. Muinasaja lõpul oli igal külal või
külade rühmal püha hiis, kus käidi palvetamas üksikult ja kus toimusid ka
suurüritused tarkadejuhtimisel. Tähtsamatel puhkudel: põllutööde alguses ja lõpus,
enne sõjaretkele minekut, olid need väga suurejoonelised ja pidulikud. Ühise
ohverdamisega kaasnes ka ohvripidu. Pühapaikades otsiti karja -ja viljasaagiõnne
ning loodeti abi haiguste vastu. Ainult ravieesmärgil võis murda hiiepuude oksi, lehti
ning võtta mulda nende alt. Hiieallika vett tarvitati silma- ja nahahaiguste raviks.
Vilja- ja karjakasvatuse muutumisega põhilisteks elatusharudeks hakkasid looma-,
annaabi.ee 
