Näod mornid mingi meeled nukrad. Laual asub ema hoole ja vaevaga valmistatud seapraad, millel on kõigi pilgud peatunud. Kell lööb seitse. Pereliikmed tõusevad püsti, ning hakkavad lugema igaõhtust söögipalvet. ISA: (Rahulikult)Olla või mitte olla- see on küsimus. EMA: (Sujuvalt) Mis oleks üllam- vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või tõstes relvad hädamere vastu... POEG: (Äkiliselt) Vaev lõpetada? Surra, magada... ÕDE: (Targutavalt)Muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. EMA: (Mõttlikult) See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav. POEG: Surra, magada! Jah, magada...Võib-olla undki näha? VANAEMA: (Osutab oma ninale) Siin ongi konks! ISA: (Vaatab järjest kõigile otsa) Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise mõllu puntrast pääseme. EMA: See paneb kõhklema, siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk
(Marten kakub varem üles keeratud käised kiiresti alla, et kriimustatud käsi varjata.) Laura: Davai, meil pole aega siin homset päeva oodata, otsi oma suitsupakk välja! Marten: Ma ei... Liis (Marteni juttu katkestades) : KOHE!!!! (Poiss haarab koolikoti ja üritab lahkuda, kuid tüdrukud takistavad tema teed.) Laura: Õuu rahune maha, kuhu sa jooksed? Liis: Me küsisime midagi .. Laura: ja küsija suu pihta ei lööda. (targutavalt.) Marten: Mul ei ole suitsu, kui te sellised kõvad eided olete, siis minge hankige endale ise.. ( ja keerab tüdrukutele selja.) Laura: Oota mismõttes nagu...sina ei tule mulle nii ütlema eksole (ülbelt.) (Liis haarab Marteni koolikoti ja hakkab seal hoogsalt sorima, poiss üritab teda takistada, aga Laura hoiab poisist tugevasti kinni...Liis avastab kotipõhjast kortsutatud paberi ning avab selle.) Laura: Oi kui nunnu, emokad saavad ka pruutidelt armastuskirju vä? (irooniliselt.)
annaabi.ee 
