Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ta pidi kaua ja kõvasti
koputama, enne kui uinunud sõber kuulis.
,,Kes seal on?" möirgas Slopasev viimaks.
,,See olen mina, Ivan Vassiljits," piiksus Voitinski ukse taga.
,,Aa, see olete teie!" hüüdis Slopasev. ,,Silmapilk, silmapilk! Teile on mu koja uksed alati avatud,
teile olen ma alati valvel."
Ja ta laskis Voitinski sisse, pani ta laua äärde istuma, süütas lambi, ajas juttu ja talutas sõbra
lõpuks uuesti voodisse ja kattis ta seal soojasti kinni. Ise targutas ta nõnda:
,,Teie magate nagu koer oma onnis, Ivan Vassiljits."
,,Jumala eest, nagu koer oma onnis," oli Voitinski lapsikult naeratades ja kögisedes nõus.
,,Aga nii see peabki olema, Ivan Vassiljits," lohutas teda Slopasev. ,,Kõik ühesugused jumala
loomad, olgu inimene või koer."
,,Jumala eest, kõik ühesugused, olgu inimene või koer," kinnitas Voitinski. ,,Mina, näiteks, kuigi
kolleegia nõunik, ikkagi nagu koer, jumala eest, nagu koer."
annaabi.ee 
