Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks
normide nö. etnograafilist relatiivsust. Seda ei saaks eitada ka Sokrates. Soovides siiski
põhjendada absoluutsete normide võimalust, apelleerib ta mitte kogemusele, vaid
mõistustunnetusele.
Sokratese ja sofistide vahelise vastasseisu juures ilmnev “ajaloo iroonia” on selles, et faktiliselt mõistetakse
Sokrates surma kui sofist. Avalikkuse silmis olid nad – nii Sokrates kui ka sofistid – ühed targutajad kõik,
kes oma targutamistega paistsid muutvat suhtelisteks need tavad ja väärtused, mis olid reguleerinud
ühiskonnaelu igiammusest ajast. Et nende arutluste eesmärk oli kummalgi juhul vastandlik – sofistid
püüdsid näidata seda, et traditsiooniliste normide kehtivus on relatiivne, Sokrates vastupidi tahtis oma
dialektikaga jõuda selleni, et selgitada välja absoluutsed normid – oli juba selline “pisiasi”, mis avalikule
arvamusele silma ei hakanud.
10