Jaan Kaplinski lapsepõlv
Ning
kokkupuude elutõega on selle paradoksaalsuse avastamine, mis võib olla koguni traumaatiline. Põhiküsimus on
selles, "kuidas paradokse vältimata nendega hakkama saada" (J. Kaplinski, "Usk on uskmatus", Tallinn, Vagabund,
1998, lk 73), kuidas hullumata elada teadmises, et must võib olla valge ja kaks korda kaks võib olla ka viis.
Argimõistus ja käitumine ületab selle unustuses (milleks isiku tasandil võivad olla nii töönarkomaania, meelemürgid
kui tarbimisuim) või religioonis, millega kollektiivselt unustust kompenseeritakse. Kogu eelmist sajandit on Kaplinski
nimetanud unustuse sajandiks. Ja Lääne tsivilisatsiooni progressimüüt on põgenemine iseenda paradoksaalsuse
eest. Kaplinski suhe elutõega rajaneb valgustatud skepsisel, mida ta tunnistab enesele kõige lähedasemaks ("Usk on
uskmatus", lk 69). See tähendab loobumist kindlast usust (jumalasse, mammonasse, rahasse, turumehhanismi,
annaabi.ee 
