Soome-ugri rahvakultuur
Tähestiku Komitee poolt peamiselt keskmurde põhjal. Kasutati ladina tähestikku. Ilmus "Ezmäne vepside azbuk i
lugendknig" (Leningrad, 1932) ning seejärel veel umbes 30 algkooliõpikut, koostajaiks ja tõlkijaiks vepsa pedagoogid
M. M. Hämäläinen, F. A. Andrejev jt. Ilmus ka vepsa-vene sõnaraamat (1936). 1937 vepsa kirjakeele edendamisest
loobuti ning see lõpetas oma eksistentsi. Äsjavalminud õpikud osutusid tarbetuiks ja hävitati.
Vepsa keel on jäänud enamasti vanemasse põlvkonda kuuluvate külainimeste omavahelise suhtlemise keeleks.
Peaaegu kõik vepslased valdavad vene keelt ning igas vähegi ametlikumas suhtlussituatsioonis, näiteks poes, arsti
juures või bussis, eelistatakse rääkida vene keelt. Ka omavahel, sest vepslaste asualal ja selle naabruses paiknevates
rajoonikeskustes elavad venelased suhtuvad vepsa keelde reeglina halvakspanu ja põlgusega. Külast lahkudes jäetakse
vepsa keel maha