Eestlaste muinasaeg
Adramaaks nimetati sellise suurusega
põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga (põllutööriist, millega küntakse põldu). Koos
talirukkiga tuli uus põlluharimise viis nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talirukis,
teisele rukis ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega. Kasvatati
veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka küttimise ja
kalapüügiga. Tähtis oli ka metsamesindus.
Paljud vajalikud töö- ja tarberiista, ehitise, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma
jõududega. Keerulisematel aladel tegutsesid meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu
valmistasid kohalikud sepad, kes kasutasid soomaagist saadud rauda. Muinasaja lõpul
kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne
rauda, millega varustati teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Eriti silmapaistev
oli relvaseppade toodang
annaabi.ee 
