Tõde ja Õigus II Terve tekst
pidi otse imestama, kuipalju mahtus siia keldrikorterisse naervaid suid ja säravaid silmi. Mis neid
siia ajas? Mõni seda teab. Oma inimeste lõbus meel ja lobisemine? Võib-olla. Aga ehk ka paljas
juhus. Võib-olla lähevad samad inimesed varsti kuhugi mujale ja natukese aja pärast kuhugi
kolmandasse paika, sest inimene on mõnikord nagu kõuevihm: tuleb ja tuleb, nii et uputab ja
kõik imestavad, kust ta küll aina tuleb, aga siis pöördub millegi pärast kõrvale ja ei tule enam
tarbekski, ei tule üldse enam. Miks? Keegi ei tea.
Aga seni kui inimene ilmub kuhugi karja kaupa, on seal kisa ja kära, naeru ja nuttu. Nõnda ka
Vaarmannide juures täna õhtul. Kui Indrek sisse astus, tantsiti mõlemas toas korraga ja nii
suure hoo ja õhinaga, et vaevalt kuulis piiksuvat viiulit. Õhk oli nagu saunalaval. Ainult lõhnad ei
olnud samad, lõhnad mitte. Ka Indrek sai peagi sooja naha, sest Molli võttis ta vastu, nagu