EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
dava teabe edastamises.
Eesti looduskirjanduses on suhteliselt levinud teksti ja foto kombinat-
sioon; seesugustel raamatutel võivad teksti ja piltide autorid kattuda
(Jüssi 1986; Ernits 2003) või olla ka eri inimesed (Kask 1978; Leito, Õnne-
palu 1999). Sageli pole siin tegemist lihtsalt kirjutatu illustreerimisega,
vaid fotod seostuvad tekstiga sisuliselt, omades emotsionaalselt ja tähen-
duslikult viimasega võrdset rolli.
Looduskirjanduse piirid teadus-, ilu- ja tarbekirjandusega on pigem
sujuvad üleminekud kui jäigad eraldusjooned. Nii leiab looduskirjandu-
se ja teaduskirjanduse piirimailt hulgaliselt teadust populariseerivaid
tutvustusi, mis ei põhine autori vahetutel vaatlustel, kuid teenivad ome-
tigi lugeja looduse juurde juhtimise eesmärki. Looduskirjanduse ja ilu-
kirjanduse vahealale jäävad jutustused, kus tegevuspaigaks on loodus-
keskkond ja tegelasteks tihti ka metsaasukad, kuid mille süžee ja