EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
terviklikule tundmaõppimisele oli orienteeritud ka Eesti Kirjanduse Selt-
si kodu-uurimise toimkonna töö,4 et oma silmaga kodumaa eri paiku
nähes selle piirid ja ulatus meelde kinnistuksid. Siin võib eristada
põhimõtteliselt kaht eri tüüpi lähenemist: omaenese vahetutest matka-
kogemustest kirjutamist, mis sobitub hästi artikli algul esitatud loodus-
kirjanduse põhitingimustega, ning nn turismigeograafiat (kui kasutada
geograaf Edgar Kanti pakutud terminit), mis kuulub pigem tarbekirjan-
duse hulka. Siinses artiklis jäävad vaatluse alt välja traditsioonilised
reisikirjad, mis räägivad teiste maade loodusest ja kultuurist. Reisikir-
jade kohta on ilmunud ka mitmeid eraldi käsitlusi.5
Esimest tüüpi tekstide seas on üks olulisemaid A. H. Tammsaare Saa-
remaa-reisikiri ajalehes Vaba Maa 1920. aasta oktoobris (1988b).6 Tamm-
saare "Saaremaa veste" andis muuhulgas ülevaate Vilsandi linnuparadii-
annaabi.ee 
