Vanim üles kirjutatud eestikeelne sõna pärineb tõenäoliselt 8. sajandist, mil kirikumees Aethicus Ister mainis oma raamatus Cosmographia saart nimega Taraconta (Tharaconta), tähistades selle nimega ilmselt kogu Eestit või Eesti suurimat saart Saaremaad. Seega võis Taraconta osutada eestlaste kui Taara kummardajate maale. Järgmine, esimeste kirjalike allikate põhjal jälgitav eesti keele arengujärk algas 13. sajandil, mil Eestisse, ühte viimastest paganlikest maadest kogu Euroopas, jõudsid saksa ja
Konkreetsemalt saame me rääkida sellest, et nimed on seotud just Eestiga al 11. sajandist - kirjalike materjalide hulk hakkab vaikselt kasvama, siin edasi elab ka müütiline geograafia - teadmisi ammutatakse etümologiseerides, vanad sõnad võetakse kasutatakse uute asjade tähistamiseks, nii näiteks maailma serval asuvad nagu Rifarrica (kujutelm Riefuse mägedega, hiljem seotud põhja Uuraliga, mõnikord on tahetud näha sellest Revala tähendust, mis pole õige) ja Taraconta (pole Taara maa, nagu on arvatud). Selles seoses tuleks käsitleda ka Araabia geograafilist allikat - Aegraaf? - valmistas kuningale hõbedast maailmakaardi, säilinud on kaardi kirjeldused ja mahajoonistused, see on araabiakeelne (konsonantkiri) - Põhja- Euroopa kirjelduses erinevad kohanimed - Kolovan - kirjalikes allikates Tallinnat nim 1154 (QCWRY) - selline etümologiseerimine on siiski nõrkadel jälgedel ja kui arvestada. Eesti nime järjepidev traditsioon on saanud alguse
annaabi.ee 
