V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tolle aja kõrgem seltskond teadis vaevalt
süüdimõistetu nime, keda läbi tänava veeti, lihtrahvas aga tundis säärasest la-bastvõitu
vaatepildist aina lõbu. Surmanuhtlus oli nii harilik asi nagu pirukaküpsetaja praepann või
lihuniku tapatall. Timukas oli sama lihunik, ainult veidi osavam.
Phoebus jäi õige ruttu rahulikuks niihästi veetleva Esmeralda isiku (Similari, nagu ta ütles)
kui ka must-lastüdruku või munklummutise (see kõik oli talle üks-tapuha) noahoobi ja
kohtuotsuse suhtes. Kuid niipea kui ta süda vabaks sai, ilmus sinna tagasi Fleur-de-Lysi
kuju. Kapten Phoebuse süda tundis tolleaegse füüsika järgi hirmu tühjuse ees.*
Õieti polnud igavamat kohta kui Queue-en-Brie. See küla, kus elasid ainult hobuserautajad
ja karedate kätega lehmanaised, koosnes majahüttidest ja ubriku-test, mis pika sabana poole
penikoorma pikkuselt palistasid maantee mõlemat äärt.