"tapuha" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Tolle aja kõrgem seltskond teadis vaevalt süüdimõistetu nime, keda läbi tänava veeti, lihtrahvas aga tundis säärasest la-bastvõitu vaatepildist aina lõbu. Surmanuhtlus oli nii harilik asi nagu pirukaküpsetaja praepann või lihuniku tapatall. Timukas oli sama lihunik, ainult veidi osavam. Phoebus jäi õige ruttu rahulikuks niihästi veetleva Esmeralda isiku (Similari, nagu ta ütles) kui ka must-lastüdruku või munklummutise (see kõik oli talle üks-tapuha) noahoobi ja kohtuotsuse suhtes. Kuid niipea kui ta süda vabaks sai, ilmus sinna tagasi Fleur-de-Lysi kuju. Kapten Phoebuse süda tundis tolleaegse füüsika järgi hirmu tühjuse ees.* Õieti polnud igavamat kohta kui Queue-en-Brie. See küla, kus elasid ainult hobuserautajad ja karedate kätega lehmanaised, koosnes majahüttidest ja ubriku-test, mis pika sabana poole penikoorma pikkuselt palistasid maantee mõlemat äärt.