Eutanaasia
Inimest ei tohi
tappa, ka tema surma kergendamiseks mitte. Kriminaalõigusdogmaatiliselt
on püütud seda situatsiooni seletada nn. õigustava hädaseisundiga -
ärahoitud kahju (piinarikas surm) on suurem kui tekitatud kahju (valutu
surm). Tuleb aga silmas pidada, et mõlemad pooled võivad situatsiooni
hindamisel eksida ning inimesele teise inimese elu ja surma üle
otsustamisõiguse andmine võib tekitada nn. läbimurdeefekti, s.t. tuua kaasa
üha enam erandeid tapmiskeelust. Küll ei ole aga antud situatsioonis
õigusvastane ega kuritegelik tingimuste loomine enesetapuks.
Arsti tegevust eutanaasia korral ei saa hädaseisundi eeskirjadega hinnata,
sest arst ei ole sundseisus, vaid ta peab tegema viimase hetkeni oma tööd.
Tapmine patsiendi palvel. Sisuliselt ei ole antud variandil tegemist
eutanaasiaga, sest abi suremiseks osutatakse mitte valude või vaevuste
leevendamiseks vaid vastu tulles patsiendi soovile, kes ei taha elada