liugelaagris,mida nim. siis hüdrodünaamiliseks laagriks. 47.Liugelaagri materjalid 1.Antifriktsioonmalm(ka hallmalm).2.Pronks.3.Babiit,s.o pehmete metallide ja antimooni sulam-head antifriktsioonsed omadused,aga väike tugevus.suuremad kiirused ja koormused.4.Metallkeraamika.5.Mittemetallid:a)plastid(kapron,teflon,tekstoliit);b) kumm.c)grafiitmaterjal.d)puit(presspuit,bakaut). 48.Veerelaager ja selle iseloomustus. Komponendid: välisvõru, veerekeha, sisevõru, separaator. Lager tapil- pinguga ist, laager keres-siirdeist.Iseloomustus: + 1.Suur kandevõime väikese laiuse juures(B).2.Kõrge kvaliteet hulgitootmise ja standardimise tulemusena.3.Suur kasutegur(0,99).4.Hõõrdetegur(kasutegur) ei sõltu oluliselt pöörlemiskiirusest.5.Lihtne hooldamine. 1.Resurss on väga hajuv.2.Suur välisläbimõõt.3.Tundlik tõukelisele koormusele. 49.Veerelaagrite klassifikatsioon. 1.Veerekehade kuju järgi:*kuullagrid-veerekehadeks on sfäärilised
Vedrustuse suunavad osad on vardad ja hoovad, annavad ratastele või sillale ettenähtud asendi. Kui tagasilda ühendavad kerega lehtvedrud, siis hoiavad nad seda ka kohal. Kui kasutatakse keerdvedrusid, võtavad piki- ja külgjõude vastu eraldi vardad. Esivedrustuse muudab keerukaks asjaolu, et rattaid peab saama pöörata ja nende vastastikune asend peab olema äärmiselt täpne. Muidu ei hoia auto suunda ja rehvid kuluksid kiiresti. Esiratas pöörleb koos rummuga käänmiku tapil. Käänmik on teliku see osa, mis saab pöörata. Väikeautode käänmikud kinnituvad otse õõtsharkide külge. Mõlema õõtshargi ja käänmiku vahel on kuulliigendid, mis lisaks käänmiku pööramisele võimaldavad ka harkidel õõtsuda. Suurematel sõiduautodel ja veoautodel kasutatakse ka käänmikupoldiga telikuid. Nende iseärasus on õõtsharkide vahele paigutatud püstmik, mis ei pöördu. Suuna muutmiseks pööratakse. Esiveoga autodel on enamasti McPhersoni küünalvedrustus
A4 4,8 - - 1 0 (x x ) 3 4 f(x1 ,x2 ,x3, x4 ) = ( x1 x 2 x 4 ) ( x 1 x2 x 3 ) ( x 3 x4 ) 21 · Osaliselt määratud funktsioonide minimeerimine (DNK näite baasil). Erinevused võrreldes eelnevaga: 1. Esimesel tapil ühendatakse funktsiooni ühtede ja määramatuspiirkonnad eesmärgiga kasutada määramatuspiirkonda implikantide laiendamiseks. Seejuures lihtimplikandid, mis on moodustatud ainult määramatuspiirkonna baasil märgistatakse eraldi (järgnevas näites tärniga *) eristamaks neid ülejäänutest ja vältimaks nende sattumist lõpplahendisse. 2. Teisel etapil on vaja katta vaid ühtede piirkonna punktid. Katmiseks kasutatakse
A4 4,8 - - 1 0 x x 3 4 f(x1 ,x2 ,x3, x4 ) = x1 x 2 x 4 x1 x2 x 3 x 3 x4 Osaliselt määratud funktsioonide minimeerimine (DNK näite baasil). Erinevused võrreldes eelnevaga: 1. Esimesel tapil ühendatakse funktsiooni ühtede ja määramatuspiirkonnad eesmärgiga kasutada määramatuspiirkonda implikantide laiendamiseks. Seejuures lihtimplikandid, mis on moodustatud ainult määramatuspiirkonna baasil märgistatakse eraldi (järgnevas näites tärniga *) eristamaks neid ülejäänutest ja vältimaks nende sattumist lõpplahendisse. 2. Teisel etapil on vaja katta vaid ühtede piirkonna punktid. Katmiseks kasutatakse
annaabi.ee 
