V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oldi juba harjunud, et vana feodaalne Temis üleskeeratud käistega ja paljaste käsivartega
kõigil tänavanurkadel tapapinkide, võlla-sammaste ja häbipostide abiga oma kohust täitis, ja
sellele ei pööratud kuigi suurt tähelepanu. Tolle aja kõrgem seltskond teadis vaevalt
süüdimõistetu nime, keda läbi tänava veeti, lihtrahvas aga tundis säärasest la-bastvõitu
vaatepildist aina lõbu. Surmanuhtlus oli nii harilik asi nagu pirukaküpsetaja praepann või
lihuniku tapatall. Timukas oli sama lihunik, ainult veidi osavam.
Phoebus jäi õige ruttu rahulikuks niihästi veetleva Esmeralda isiku (Similari, nagu ta ütles)
kui ka must-lastüdruku või munklummutise (see kõik oli talle üks-tapuha) noahoobi ja
kohtuotsuse suhtes. Kuid niipea kui ta süda vabaks sai, ilmus sinna tagasi Fleur-de-Lysi
kuju. Kapten Phoebuse süda tundis tolleaegse füüsika järgi hirmu tühjuse ees.*
Õieti polnud igavamat kohta kui Queue-en-Brie
annaabi.ee 
