"tapapinkide" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

seal mainitaksegi, kohtusaalist väljaspool aga ei hakka keegi tema nime nimetama. Ses suhtes ta ei eksinud. Mingisugust «Kohtuteatajat» 327 1 9 2 tol ajal veel polnud ja vaevalt möödus nädal, kus Pariisi arvutuis hukkamispaikades mõnda vale-rahategijat elusalt ei keedetud, mõnda nõida ei poodud või ketserit ei põletatud, ning oldi juba harjunud, et vana feodaalne Temis üleskeeratud käistega ja paljaste käsivartega kõigil tänavanurkadel tapapinkide, võlla-sammaste ja häbipostide abiga oma kohust täitis, ja sellele ei pööratud kuigi suurt tähelepanu. Tolle aja kõrgem seltskond teadis vaevalt süüdimõistetu nime, keda läbi tänava veeti, lihtrahvas aga tundis säärasest la-bastvõitu vaatepildist aina lõbu. Surmanuhtlus oli nii harilik asi nagu pirukaküpsetaja praepann või lihuniku tapatall. Timukas oli sama lihunik, ainult veidi osavam.