Johann Reinhold von Patkul
rahulikult magava Patkuli ja teatas, et on aeg. Patkul viidi
kolmesajast sõdurist ümbritsetud hukkamisplatsile, kus oli
püstitatud viis posti ja suur ratas. Timukaks oli Karl XII
väiklaselt lasknud nimetada timukatöös täiesti
kogenematu talupoja (poolaka?) ja ratas oli rautamata.
Patkul pandi pikali maha ja seoti postide külge ning
timukas hakkas rattaga Patkuli luid purustama. Kuna ratas
oli kerge, siis tuli timukal mitmeid kordi rattaga lüüa.
Lõpuks roomas Patkul ise tapapaku juurde ja palus oma
pea maha lüüa. Ka selleks vajas timukas kolme kirvehoopi.
Oli 10. oktoober 1707.
Patkuli kuulsus tema koletu hukkamisega vaid kasvas.
Ilmusid lendlehed, mis Augustit süüdlaseks tembeldasid,
isegi Voltaire oma raamatutes Karl XIIst ja Peeter Suurest
annab ülevaate Patkuli elust. Ent Liivimaa saatus osutus
ikka selliseks, mida Patkul oli kartnud Vene võim oli oma
kanna kauaks selle maa üle kinnitanud.
Kapitulatsioonilepinguga 1710. aastal säilitati Balti aadli
annaabi.ee 
