nüüd nad küüditavad meid . Nad andsid meile kaks tundi aega oma asjade pakkimiseks ja käskisid siis rongi juurde minna . Seda kuuldes kukkusime kõik nutma ja kiiruga oma asju ja toiduvarusid pakkima. Kahe tunni möödudes läksimegi kõik rongi juurde meid suunati kolmandasse looma vagunisse kus oli ohtralt teisigi inimesi. Me sõidsime rongiga kokku umbes viisteistkümmend päeva vähese toidu ja umbes liitri veega igale inimesele. Meieg käituti nagu loomadega kes viiakse tapamaija. Kui kohale jõudsime oli pime kell oli umbes kaks öösel meid suunati kontrolli, arvatavasti tahtsid teada kas keegi on plehku pannud . Järsku minu seljatagant jooksis üks mees metsa poole teda hakati koheeselt jälitama ja mõne minuti pärast oli kuulda ka automaadivalanguid. Peale kontrolli juhatati meid majadesse kus me pidime heina sees või niisama põrandal magam . Hommikupoolikul oli rivistus ja peale seda suunati meid tööle. Mind pandi
Õnneks ema ei päri sõja kohta midagi, aga isa tahab kuulda jutte, räägin talle vastumeelselt mõne loo ja ütlen, et käsikähmluseks pole läinud. Saksa keele õpetaja veab mind kõrtsi kaasa ja direktor ütleb, et siin on toiduga kehvasti, et sõjas olles on parem, seal rohkem toitu. Aasta tagasi oli puhkus teistsugune, alles siin olles sain aru, kui korrast ära on mu närvid. Istun oma toas ja ootan, millal tekib tunne, et siia kuulun, aga seda tunnet ei tekigi. Lähen õega tapamaija, kust ootame 3 tundi konte, aga meil ei vea, otsa sai, õnneks on mul toidunorm, mille annan emale. Läksin Kemmerichi ema juurde ja teatasin, et ta poeg suri kiirelt, ei öelnud, et ta piinles, lahkudes annab ta mulle Kemmerichist päevapildi. Viimane õhtu kodus ja ema ütleb, et oleksin ettevaatlik ja et prantsuse naistest eemale hoiaksin. Ta muretses mulle 2ed aluspüksid, villast. Mäletan Heidelageri barakke, kuna Himmelstob kasvatas siin Tjadenit. Nõmmel harjutame lahinguõppust
annaabi.ee 
