Tammsaare ja Gailit elulugu
nii mõnigi kord märgata olnud Tammsaare lauseliikumise luulelist rütmistumist peaaegu
värsikõnele liginevaiks võrranditeks ja kõnehäälikute puhtilukõlalises mängus, ja seda liiatigi
ta proosaminiatüüride kogus ,,Poiss ja liblik".
Oma võimistes teadlik, on Tammsaare ,,Noortest hingedest" (1907) saadik oma proosateksti
siin-seal vahele lülinud koguni päris riimitud värsikatkeid. Täpsustan kohe: need on parajasse
paika improviseeritud vemmalvärsid. Näib nagu ei taotlekski Tammsaare eeskujuliku värsi
kirjutamist. Aga kui ta oma ,,Keelest ja luulest" essees küllalt erksat arusaamist on osutanud
tõsise luulekunsti hindamiseks, siis oskab ta oma proosakunstis ise just vemmalvärssi hästi
ehtsalt väärtustada. Selle võttega parodeerib ta peenelt mõne haleda olukorra mõttetust, see
aitab ühtlasi kaasa eri tegelaste karakteristikale.
Paar tsitaati ütleb lühemalt ja otsemalt. ,,Üle piiri" kanguseta kangelane Robert Muidu