Bernard Kangro
" Kanngro avastas esialgu
tõepoolest ehk mitte kuigi avarana tunduva maastiku, kuid ei üritanudki kaugemale nägi,
kuid kattis nägemuse looriga. Aga puud kõnnivad kaugemale, allikad keevad ikka veel üles
ning Sina ,,mõõda aega/ vana vaseroostest vaega!" Bernard Kangro luule on raske nagu
ajavool, aga seda on kerge lugeda. Selles on segi kunst ja kunsttükk.
See on kahe võimaluse vastuolu, tagasivõitmatu mineviku ja vastuvõtmatu oleviku süntees,
millest poeet väljub taoteldavasse hingekoju. See on tuleviku kujundamise püüd, kaugel
nostalgiast või melanhooliast psühholoogilises mõttes, küll aga võib seda olla metafüüsilises.
Sellest Kangro kui kirjaniku missioon: vaimse eestluse hoidmise ja saavutamise kaudu rajada
tulev Eesti reaalsus illusioonivaba ja ajalooline. Saavutanud kord vaimse tõelisuse kauge
Eikuskimaa, meta-maailma -, seda näinud ning sõnastanud, võib saavutada reaalse. ,,Oleme
annaabi.ee 
