V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta kõrvus sumises imelikult,
eriskummalised meelekujutused ajasid ta vaimu segi. Ta silm ei seletanud maju ega
tänavakive, vankreid, mehi ega naisi, kõik see oli talle ainult ebamääraste esemete segu,
millede piirjooned ühte sulasid
348
Püttsepa tänava nurgal oli üks pudukauplus, mille räästaalust juba igiammu ehtisid plekist
rõngad nende küljes rippuva puust küünalde kimbuga, mis tuule käes üksteise vastu
kastanjettidena klõbisesid. Claude arvas pimedas kuulvat, nagu taoksid Montfauconi
poodute luukered üksteise vastu.
«Oh,» ütles ta sosinal, «öine tuul pillub neid üksteise vastu ja nende ahelate kõlinasse
kostab kontide klõbin! Võib-olla on tema seal nende hulgas!»
Segi olles ei teadnud ta, kuhu ta läks. Mõne sammu järel leidis ta enese Saint-Micheli sillal
olevat! ühe maja alumisel korral paistis aknast tuli. Lähemale astudes nägi ülemdiakon läbi
katkise ruudu räpast tuba, mis tas ähmase mälestuse elustas. Ses toas, mida vilets lamp