Tiit Lauk humanitaar
Stiili valikul võis küll määravat osa etendada vajalike oskustega klarnetimängija puudumine,
kuid tõenäolisem on siiski teine variant – neile meeldis inglaste lähenemine rohkem. Selline
mõttekäik tundub loogilisem, sest nad ei püüdnudki diksiländstiili õppida – kuigi klarnetist
(A. Kappet) oli nende koosseisus olemas –, vaid laenasid saksofoni ja asusid sellel mängimist
õppima. Seda arvamust kinnitab ka fakt, et pärast Saksamaalt naasmist, kus nad Dresdeni
lokaalis Tanzpalast Libelle töötasid kogu 1927. aasta suve vaheldumisi Ameerikast pärit
tantsuorkestriga (kellega neil Strobeli hinnangul mingit tasemevahet polnud (Strobel 1979)),
ei püüdnud nad oma stiili muuta, vaid suurendasid orkestrit hoopis teise trompeti ja bariton-
saksofoniga, nagu fotolt näha (vt foto 5 ja tabel 1). Kuna The Murphy Band oli kuni laiali-
minekuni 1929. aastal tasemelt parim Tallinna tantsuorkester, on loomulik, et ta oli eeskujuks
ka teistele, eriti asutatavaile uutele orkestritele