Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940)
,,Vaikival ajastul" nõuti ka teatritelt rohkem postitiivse
elu kujutamist, mis tõi kaasa eepilised ajalooteemalised vabaõhunäidendid (Adson,
Visnapuu). Vabariigi lõpuks oli eesti draama osakaal tõsunud repertuaarist ligi 40%.
17. Modernistlikud suundumused 1920. aastate teatris. Paul Sepp.
Esimese sammu astus uuenduste Pinna, lavastades Draamateatris oktoobris 1919. aastal
Oscar Wilde'i "Salome". Lavastusest sai sentsatsioon, millele aitasid kaas Vabbe
modernistlik lavakujundus, Partsi tantsuplastika ning massistseenide. Novaatorlik
modernist oli 1920 aastal Venemaal Eestisse naasnud Paul Sepp, kes asus lavastajakohale
Draamateatris. Ta tõi kaasa vene teatri koolkonna mõjusi, eriti sümbolistlikut
lavatunnetust (teda kutsuti "viimaseks romantikuks"). Sepp tõi lavale Surgutsovi
impressionistliku "Sügise viiulid" (1920), Dickensi sentimentaalse "Kilk koldel" (1920)
ja Andrejevi sümbolistliku "Inimese elu" (1921). Läbi Sepa tööde kajastus vene
annaabi.ee 
