India uurimustöö
Ülejäänud 3 ( Atharveda,
Janzurveda ja Samaveda) esitavad maagilisi loitse, ohverdamisrituaalide hümne ning
kordavad osaliselt esimese veda müüte.
Sellele järgnev kirjandus seisnes usulistes tekstides, mis täiendasid vedasaid ja seletasid
nende sisu. Seda kirjandust nimetatakse brahmanad ja vedanta ehk vedade lõpp. ( 10.-9.
saj e Kr).
Vanimale ajajärgule järgneb eeposte ajastu kirjandus, mille olulisemad eeposed on
"Mahbhrata" ja "Rmjana".
Eeposte ajastu lõpeb nn puraanade ja tantratega. Puraana on on kokkuvõtlik teos hindu
usundist ja maailmakäsitlusest, tantra aga lühike usuline tekst piiratud ringkondadele.
Kolmanda ajajärgu kirjanduse moodustab suurim ja tähtsaim kirjandusvool budistlik
kirjandus.
Neljanda ja viimase osa India kirjandusest moodustab Uus-India kirjandus ( nim ka
bhakti kirjanduseks), mis tekib u 14.-15. saj. Siin eristatakse kaht põhilist arneguliini:
· kõrgkihtide eepiline ja lüüriline luule
· rahvalik usuline luule
19
annaabi.ee 
