Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
Kevadega seostub ka Visnapuu suhtumine sõtta, milles pole midagi keerulist - ta eitab seda. J Sõjast
naasenud, palju sõpru kaotanud sõduri sireli püssirauda pistmine on kui kindel otsus - ei mingit sõdimist
enam. Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. Seda väljendab ka hulga hilisem
luuletus - "Sirelid õitsevad siiski", kus taas on kasutet sama motiivi. "Betoonil teras raskelt täriseb / sünk
sõjamasin raskelt raksub. / Müür majal aluseni väriseb, / kui tankilint maad mööda laksub / ... / Jalgteele
peletatud suurelt teelt, / ma seisan üksi varjatud alleel / bensiini suitsus. Äkki tajub / üht leebet hoovust
minu meel: / oo, sirelid, te siiski õites veel! / Võim vägivaldne põrmu vajub."
Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest "Vihkan
kevadet" tuleb selle põhjuski välja.
Kui leppadele pruunid urvad
end riputand kui pikse penid,
ma talun kevadet veel seni. / ... /
annaabi.ee 
