Elektrontahhümeetrite areng läbi aja.
Suuremat täpsust nõudvatel töödel(nt
polügonomeetria) oli kasutatav Bosshardt-Zeissi reduktsioontahhümeeter aastast 1925. Selle pikksilma
objektiivi ette paigutati optiliste kiilude abil tekitatud kahekordse kujutisega kaugusmõõturi otsik, mis
kompenseerib automaatselt pikksilma kaldest tingitud vea joonepikkuse lugemil. Joonepikkuse
mõõtmiseks kasutati erilist horisontaalset mõõtelatti, kõrguskasvu määramiseks aga erilist
tangensskaalat. Selliste, nn kahekordse kujutisega tahhümeetrite mõõtmistäpsus oli 1/300-1/60000 (
täpsem kui tavalise teraslindiga mõõtes).[1]
5
Joonis 4 - Autoreduktsioontahhümeeter Dahlta [1]
6
3 ELEKTRONTAHHÜMEETRID TÄNAPÄEVAL
annaabi.ee 
