Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
Riina aga läks pööningule, kus sulase
ase oli. Ase oli tühi.
Riina süda ei andnud tütre jutusuhtes rahu, ta oli ka kuulnud Hinnu liikumas, aga ta arvas et
käib lihtsalt veskivahet. Eidel tuli meelde üks imelik lugu, kui ta kunagi Hinnu kutsuma oli
läinud, nägi ta pööningul kirstu, mis oli lahti, tavaliselt oli see kinni olnud. Selles kastis olid
aga riided. Riinu uuris seda natuke, aga siis hakkas kartma ja läks ära. Aga ometigi oli kirst
kerge olnud, kui ta Tammistule tuli. Tema lugu sarnaneb natike Kiviveski möldriga, kellest
rahvas ikka palju kõneles: ta oli ka tulihänd varakorjajaks. Hinn ei olnud kellegile endast
lähemalt rääkinud. Riinu ise arvas et ta Muhumaalt, aga ta ei kõnelenud korralikku muhu
murret. Riinu tahtis et Hinn läheks püüaks rebase kinni, aga Hinn läks selle jutupeale
magama, öeldes eidele head ööd. Nüüd tuli eidele see lugu kõik jälle meelde. Äkitsi lõoi nagu