Puškin ja Lermontov
või rinna kisub lõhki valu!
Puskini lütseumiaegses ja ka hilisemas luules on tähtsal kohal sõbrad. Ta kirjutab õnnest,
lõbust ning armastusest. Kõigest sellest ülistavalt ning sügavalt hea tooniga.
Oma kurva lapsepõlve tõttu aga väldib ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimeta
kordagi ema ja isa. Vaid aasta pärast ema surma pühendab ta talle üheainsa luuletuse.
Küll aga pühendab tamitu luuletust oma hoidjale, kes oli talle ema eest.
Oh kaitselmus mu karmis elus,
mu armas memm, mu hoidja hea!
Kesk männimetsi vaikses pelus
mind ootad, kallis kulupea.
Oma lõuna pagenduse aastatel kirjutas Puskin nn. Lõuna-poeemide tsükli. Poeemide
romantiline kangelane pürgib vabadusse, orjusest priiusse.
annaabi.ee 
