V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
viieteistkümnendasse sajandisse; vaadake päeva läbi nende teravike, tornide, kellatornide
üllatava heki; jälgige mööda päratut linna voolavat Seine'i jõge, mis oma roheliste ja
7
4
kollaste lõikudega on vaheldusrikkam kui ussinahk, oma saartega üksikuteks harudeks
rebitud ja sillakaarte all koomale pigistatud; vaadake taevassinisel horisondil selle vana
Pariisi gooti profiili; laske ta kontuuridel hõljuda talveudus, mis ta arvutute korstnate ümber
ripub; kastke ta pimedasse öösse ja vaadelge ses hämaras hoonete labürindis ta varjude ja
valguse kentsakat mängu; kujutlege, et sinna langeb kuukiir, mis ta piirjooni
ebamääraselt esile
130
toob ja laseb uduvinest suuri tornipäid nähtavale tulla; või võtke kas või seesama tume
siluett, elustage varjudega ta tuhandete tippude ja katuseharjade teravnurki
ning laske tal siis järsku mingi haikala sakilise lõualuuna joonistuda õhtutaeva vasekarva