Armastuse salapärasus Doris Kareva luules
.. see armastus. Ta kummalisi
helke mu ärkvelolekusse ära segab und/, kuid ometigi jääb luuletuse lõpuridadest kõlama
minoorne (kurvameelne) toon / . Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke. Mu akna taga langeb
lõppematult lund./ Valge on ajatuse, aga ka armu ja ilmutuse värv. Luuletusest peegeldubki
armastuse ja aja suhe. See, mis kord algas ,,läbi lillede" (armastuse kevadel), on edasi arenenud ja
kestab veel, kuid ometigi on aja kuluga talvesse armastuse tulevikku ähvardamas lahtilastud
koerad. Kuidas keegi täpselt luuletust tunnetab ja omaks võtab, sõltub juba sellest, millised
tajumisetundlad elu kellelegi kasvatanud on ja milline on lugeja enese suhe selle nii salapärase
tundega nagu armastus.
Luuletus kogumikust ,,Lõige", millel puudub pealkiri ning luuletus ,,Aeg" on mõlemad Kareva
loomingud, kus armastust on kujutatud salapärasena. Peale nende kahe luuletuse kohtab