Johannes Käis
Puudel on ta poetanud juba üksikuid kollaseid
lehti. Mätastel punetavad palukad. Mets on täis niisket samblalõhna. Ja vihma tuleb
palju. Kord sajab teda üsna rabinadl, kord tibutab kogu päeva peent ,,seenevihma".
Seente riik on üsna värvirikas punased kärbseseened, kollased kukeseened, ruuged
kuuseseened, sinakasrohelised pilvikud; kuid seda värsket, rõõmsat rohelist värvust,
mida on küllalt teiste taimede lehtedes, pole seenel iialgi.
Talveraamatus on lumesaju lõpuga leheküljed puhtad. Kui lähed hommikul
välja, näed valged leheküljed on kaetud saladuslikkude märkidega, kriipsudega,
punktidega, komadega. Talveraamatusse kirjutab iga metsaelanik talle omase
,, käekirjaga" ja märkidega. Sula tulekul nõrgub vesi läbi lume oksani ja teeb selle
libedaks. Lumi ei püsi enam okstel, metsas algavad lume veermed.
Kevadised veed, algab uputus. Kevad toob loomakestele palju häda. Lumi sulab