Luulevõrdlus.
sammus, suvi sirgus: / ,,Kellel aega ohata? /...". Juhan Liiv kirjeldab jälle suvepäikse soojust:
,,Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, / kui öödevari maha jääb! / Ju tulnud, päike, üles ta, / ja
vaata põrm lööb elama!".
Kui suvi on jäänud kaugeks, siis talv on nii Liivil kui ka Koidulal suurelt, laialt ja valgelt
kirjeldatud aastaaeg. Kui õues on vali tuul, siis Liiv ütleb oma luuletustes selle peale: ,,Tuisk
jookseb tuisuga võidu, / ei teine teisest mööda saa...". Talveluuletustesse on Liiv põiminud ka
omaenda hingeelu rahulikkust ja tormilisust. Koidulale on talv kui sügiseilu lahkumine. Kui
lilled närtsivad ja loodus tuhmub, küsiks Koidula justkui looduselt: ,,Eks talv kindlail paelul
ju ära / teilt laulud viind?". Liivi talveluuletused tunduvad rõõmsamad ja rohkem õnnega
kirjutatud. Koidulal aga hoopis vastupidi, kelle read lumest ja külmast tunduvad karmid,
ranged ja kurvad.
Külma lume all nad leidsid
annaabi.ee 
