Talv eesti maalikunstis
Pildi pisut ,,udune" olek
lisas ainult plusspunkte. Ja muidugi Konrad Mäe ,, Norra maastik". Selle maali
sisse läheks ja jääks. Viskaks lume peale pikali ja ei kõigutaks kõrvugi. Ma ei
ole tegelikult Mäe suur austaja, aga see pilt lööb. Otse ja närvi.
Pikka saali kutsutakse talverõõmude toaks. Siit sai pisut kiiremini läbi
käidud, ei leidnud midagi silmale-meelele. Enn Põldroosi ,,Talvemaastik
suusatajaga" oli küll omapärane, aga talvelt ootaks rohkem lund ja vähem
tulekahju.
Mõtiskluste saalis meeldis praktiliselt kõik. Nii Kristiina Kaasiku ,,Põlev
roostik" kui Eda Lõhmuse ,,Heinamaa". Tühi, ainult must ja valge ja avar.
Lõhmus avaldas muljet, otsisin netist pilte lisaks. ,,Takistus", ,,Edasi" nendel
maalidel on aeg seisma jäänud, kätte on jõudnud tuumatalv, maailma lõpp, mida
iganes. ,, Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Olen
iseendale, iseenda jaoks. Üksinda oma maal
annaabi.ee 
