EESTI SIILLASED
Kui siilivana umbes kelle kolme paiku öösel rampväsinuna
koju naaseb ja magesõstrapõõsa all kerra tõmbab, on seljataga enam kui paari kilomeetri
pikkune jahiretk. Selle käigus on ta ennast kurguni täis õginud ja saanud külge paar uut puuki.
Tal võiks olla samasugune tunne nagu mehel, kes on pärast paarikümnekilomeetrist
jalgsimatka õhtusöögiks kaksteist kilo liha nahka pistnud.
Kodu magesõstrapõõsa varjus. Siilivana on rikas mees, tal on palju kodusid. Talvekodu asub
vaarikatihnikus. Pärast seda, kui ta on ennast rasvaste tõukude, magusate ploomide ja õuntega
nuumanud, valib ta oktoobris sobiva paiga välja ja asub sinna usinalt suuremat sorti puulehti
tassima. Tassib päratu hunniku kokku, siis aga hakkab ennast nendes veeretama. Keerleb mitu
ööd ühtejärge, seni kuni okaste külge on tekkinud ühtlaselt tihe polster. Siis tõmbab ennast
mõnusalt kronksu ja sulgeb oma mustad silmanööbid. Järgmine kord avab ta need alles ühel