nagu oleksin ma isegi osa vanast taluelust. Ka valgus oli lahendatult lihtsalt, kuid minu arvates polnudki enamat vaja. Enamasti oli tavaline spot-valgus, kuid kui käimas oli tulekahju stseen, siis kasutati punast valgust mis mõjus emotsionaalselt väga õigesti. Laval oli kogu aeg üks pink ning tagapool üks laud. Pingil oli väga tähtis etendusest. Enamasti istus seal vanaisa, kes mõtiskles ning meenutas minevikku. Kostüümideks olid lihtsad vanad taluriided ning erilist grimmi mina ei näinudki. Polnud vast vajagi, sest vanaaegsetest taluriietest piisas sobiva atmosfääri tekitamiseks. Minule jättis kõige sügavama mulje Vanaisa, keda mängis Peeter Jürgens. Kuna Peeter on ka päriselt väga vana, siis sobis ta sellesse rolli nagu valatult. Tema roll oli oluline, ta oli üks peaosalistest, kuna tema meenutaski kõike seda, mis minevikus toimunud oli. Liikumine oli nagu vanainimesel ikka ning näitlemine oli, ma julgen öelda, väga tõetruu.
Marc: Ei! Mida te teete? No kuulge...nii me ju kokku ei leppinud!...Kuulge...Teil pole õigust!...Jätke järele!...See on ju naeruväärne!...Halloooo? Kas keegi üldse kuuleb mind?....Oodake nüüd ometi! Jne... Kardinad. III vaatus Kardinad. Käes on balliõhtu, ent laval on tagaplaanil vaid ballisaali aknad välisprofiilis. Tegevus toimub mõisa ees, pargis, kus on seesama pink, kus sõbrannad ennist istusid. Lavale kõnnib noor ja nägus härrasmees, Marc, ent taluriided on asendunud smokinguga. Ta näo ees on kuldne mask suurepärane kontrast mustale rüüle! Marci taga kõnnivad kaks leedit imeilusad ballikleidid seljas ja maskid ees. Need on Danielle ja Adeele. Marc jääb lava keskel ootamatult seisma ja pöördub järsult ümber, sõbrannad hakkavad naerma ja kõnnivad mehe kõrvale: üks ühele, teine teisele poole. Danielle: Noh, Marcus, kas meeldib see üllas eluviis? Marc: Marcus? Hah! Haledamat nimekäntsakat pole minu kõrv veel kuulnud!
annaabi.ee 
