19. sajand, vene aeg
Muudatuste vajadust olid
sunnitud tunnistama nii riigivalitsus kui aadel. 1802. a kevadel hakkas Eestimaa rüütelkond
talurahvareformi ette valmistama. Samal aastal kinnitas tsaar Aleksander I regulatiivi, mis sätestas
talude pärandatava kasutusõiguse, kuid oodatud koormiste alandamist või ühtlustamist ette ei
näinud. (Regulatiivi tõlkis eesti keelde Keila kirikuõpetaja Otto Reinhold von Holtz ning seda
tuntakse esimese sõna "Iggaüks..." järgi.) Eestimaa talurahvaseadusekinnitamiseni jõuti
augustis 1804 ja sügisel hakati mõisates koostama vakuraamatuid. Talurahvas nägi eesti keelde
tõlgitud seadust ja vakuraamatuid 1805. a suvel. Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest jäi
Eestimaa seadusetekstis rehepeksu korraldus reguleerimata, mis tekitas kuulujutte, et keiser olevat
öise rehepeksu hoopis ära keelanud. Rahutused puhkesid mitmes paigas, kõige tõsisemaks läks aga
asi Kose-Uuemõisas. Septembris keeldusid teomehed, kes päev läbi olid põldu kündnud, öisest
annaabi.ee 
