Kihistumine: adratalupojad moodustasid 17 saj lõpul eesti talurahva üldarvust ligikaudu 75% ülejäänud 25% talurahvast kuulus vabadike, üksjalgade, sulasrahva või mõisateenijate sotsiaalsetesse rühmadesse. Kogu Eesti alal üsna arvukas üksjalgade rühm kadus, nende asemel hakati kõikjal järjekindlamalt mainima vabatikke. 18 sajandil ja 19 saj esimesel poolel adratalupoegade ehk pererahva osa vähenes järjest maata ja vähese maaga talurahvakihtide kasvades. Adratalupoegade hulgas tekkis varanduslik ebavõrdsus, nii et üksikjuhtudel suutis ka tavalisi koormisi kandev talu suhteliselt heale järjele. Talupoegi võeti mõisa veel karjusteks, tallipoisteks, kokkadeks, köögi- ja toatüdrukuteks. Siis veel metsavahid, piirivahid, mõisa käsitöölised, kõrtsmikud, palgalised möldrid. Sellised mõisateenijad olid lähedased vabadikele: 1.maavabad-omasid läänikirja ja maatükki, sõjaväekohustus, hiljem raharent. 2
astuma. surve avaldamise kaasabil sunniti niisiis paari Kuni 1949. aasta märtsiküüditamiseni küüditamisjärgse aasta jooksul astuma hakkasid talupojad kangekaelselt ja üks ühismajanditesse ka esialgu kolhoosidest meelselt kollektiviseerimisele vastu. Erinevate kõrvale jäänud talud. Teine võimalus oli ma talurahvakihtide hoiak selle suhtes oli japidamine lihtsalt likvideerida. Seda paljud ka ühesugune kolhoosi minna ei tahtnud ei tegid, siirdudes linna elama. põlistalude omanikud ega uuelt võimult maa Kollektiviseerimise alguses loodi peaaegu juurdelõikeid saanud väiketalunikud ja igas külas või harvemini paarikolme uusmaasaajad. 1947
annaabi.ee 
